Renessanssmuusika on muusikaajaloos üldlevinud käsitluse kohaselt lääne muusika, mis on loodud vahemikus umbes 1430–1600. Seda muusikat nimetatakse renessanssmuusikaks seetõttu, et selle loomise aeg langeb osaliselt kokku renessansi kui laiema kultuuri-, sotsiaal-, kunsti- ja tehnikaajastuga.

Kuna renessanssmuusikal puuduvad ühtsed ja läbivad stiilitunnused, siis räägitakse sageli mitte niivõrd renessanssmuusikast, kuivõrd eri koolkondadest. Näiteks räägitakse Madalmaade koolkonnast, Rooma koolkonnast ja Veneetsia koolkonnast.

Vaata lähemalt heliloojate eluaastate põhjal koostatud interaktiivseid ajajooni 1400–1610 Vikipeediast ja Vikipeediast (ingl k).

Heliloojate eluaastatega ajajooned asuvad ka ingliskeelsetel veebilehtedel mfiles ja Classical Composers.

Võrreldes renessanssi keskajaga võib lihtsustatult öelda, et keskaja heliloojad lähtusid muusikat luues jumalikest reeglitest. Renessansi heliloojate jaoks pidi muusika olema sulanduva harmoonia ja sujuva meloodiaga ehk meeldiv inimese kõrvale kuulata. Renessanssmuusikat iseloomustab:

• lisaks täiuslikele kooskõladele (konsonantsidele*) – kvardile, kvindile ja oktavile – hakati renessanssmuusika harmoonias kasutama ka ebatäiuslikke kooskõlasid – tertse ja sekste. Valdavaks said kolmkõlad ja sekstakordid, millest järk-järgult arenes välja duur-moll-süsteem (intervall, harmoonia).

*Konsonants (lad k con, koos): kokkusobivate helide kooskõla või järgnevus muusikas (intervall).

• muusika seos tekstiga tihenes;

• vokaalmuusika väljendus oli otseselt inspireeritud tekstist, andes edasi teksti tundelisi, kohati lausa piltlikke või loodushääli jäljendavaid kujundeid;

• muusika rütm lähtus järjest enam teksti rütmist, mistõttu muusika rütm lihtsustus;

• tekst hakkas mõjutama muusika vormi, andes sellele tasakaalustatumad proportsioonid (terviku osade omavaheline suhe, mõõduline kooskõla);

• ideaaliks sai lihtne, tundeline ja laulev meloodia, mille liigendus on seotud inimese loomuliku hingamisega.

Osa muusikateadlastest, nt ameeriklane Gustave Reese (1954), on näinud renessanssmuusikas pigem keskaja muusika oluliste saavutuste evolutsioonilist edasiarendamist. Tema sõnul jätkas see hiliskeskaegse muusika „rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada“. Reese toob näiteks:

• kolmkõla kõigi võimaluste ärakasutamist, 
• dissonantside** reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade intervallilise sisu ratsionaalseks muutmist (mõistuspäraseks, kainelt asjalikult või loogiliselt seletatavaks muutmist, mis ei jäta ruumi tunnetele),
• ulatuslikumat tonaalsust (harmoonia) ning kontrapunktilise imitatsiooni (kontrapunkt) kaudu häälte kasvavat homogeensust (homogeenne: koostiselt, omadustelt, tekkelt ühesugune, ühtlane).

**Dissonants (lad k sõnadest dis ja sonāre, kõlama, lahku): kokkusobimatute, teravakõlaliste helide kooskõla või järgnevus muusikas, mis hrl nõuab lahendust konsonantsi liikumise abil. Dissonantsid on väikesed ja suured sekundid ja septimid ning tritoon (intervall).

Renessanss oli nende muusikateadlaste jaoks muusika ühtlustumise ajajärk, kogu Euroopa 16. sajandi heliloojad „rääkisid ühes ja samas muusikalises keeles“.

Teised teadlased, nt ameeriklane Edward Lowinsky (1954), seevastu pooldavad seisukohta, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid vana skolastiline* ajastu heideti revolutsiooniliselt kõrvale, kuna „muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõikidest ahelatest“. Selle vaatepunkti kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:

• 15. sajandil korraldati ümber muusikainstitutsioonid, põhjapoolsemate maade heliloojad rändasid Itaaliasse , mis tõi kaasa põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide segunemise;

• selle ajastu muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti kinnistunud vormidest, modaalrütmikast, isorütmikast, cantus firmus’e põhimõttest ning Pythagorase häälestusest;

• kritiseeriti keskaegset esteetikat;

• lükati kõrvale vana kirikulaadide süsteem ning hakati musica ficta kaudu arendama harmooniat, mis võimaldas kromatisme ja modulatsioone;

• mindi muusika „järgnevus“-kontseptsioonilt üle „samaaegsusele“: kõiki hääli hakati looma korraga, mitte keskaja kombel uusi meloodiaid varasematele juurde liites ning varasemaid meloodiaid kaunistades;

• avardus muusikas kasutatavate helikõrguste ruum;

• tihenes sõna ja muusika väljenduslik seos ning tekkis nende uus suhe;

• arenes muusikute vokaalne ja instrumentaalne virtuoossus;

• instrumentaalmuusika muutus järjest iseseisvamaks;

• muusikud loobusid autoriteetide järgi joondumisest.

*Skolastika: Euroopa keskaja filosoofia arengujärk ja sellele omane loogilist arutlust kasutav õpetusmeetod. 

Järgnevalt on selgitatud renessanssmuusika levinumad žanrid, milleks on missa, hümn, motett ja ilmalik laul. 

• Missa

15. ja 16. sajandil olid levinud missažanrid:

1) Cantus-firmus-missa, milles tsükli osad on ühendatud ühe põhimeloodiaga nimega cantus firmus (lad k, püsiv viis), mis oli tavaliselt levinud vaimulikus muusikas. Meloodia asub missa puhul vana motetitehnika eeskujul tenoris. Siin on nüüd aga kasutatud hoopis ilmalik viis. Cantus firmus (täpsemalt viisiga seotud pealkiri või tekst) andis missale ka nime, nt prantsuse viis „Relvastatud mees“ (pr k L’homme armé), mis oli tollal populaarne anonüümne laul.

• On loodud enam kui 40 missat „Relvastatud mees“ laulu meloodiale (vaata nimekirja Vikipeediast, ingl k).

2) Paroodiamissa, mille aluseks on terve polüfooniline teos. Sama helilooja või laenatud motett või ilmalik laul. Paroodia tähendas jäljendamist ilma koomilise või pilava varjundita, kasutati palju populaarseid laule ja tantsurütme.

Väljapaistev missa helilooja on Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525–1594) (Vikipeedia), helinäited (missad, YT 06t 54 min).

• Hümn

Tegemist on polüfooniliste hümnidega Maarja auks. Kristlike hümnide hulka kuulub Magnificat (lad k, tegusõnast magnificāre, ülistama). See on Maarja kiidulaul, tekst pärineb Luuka evangeeliumist ja on kasutatud vespriteenistustel. Loe edasi Vikipeediast (ingl k).

• Motett

Jäi põhižanriks, kuid erines 13.–14. sajandi motetist. See pole enam isorütmiline ega mitmetekstiline. See on edaspidi ladinakeelne polüfooniline laul, mille aluseks on missa proopriumi osa tekst. Motett on edaspidi vaimulik laul ka väljaspool jumalateenistust.

• Ilmalik laul

Lauldi prantsuse, hiljem ka itaalia, saksa ja hispaania keeles. Ilmalik laul muutus nooditrüki kaudu linnakultuuri osaks ning säilitas oma olulisuse.

On loodud enam kui 40 missat „Relvastatud mees“ (pr k „L'homme armé“) laulu meloodiale. Vaata nimekirja Vikipeediast (ingl k).

Vaata ja kuula „Relvastatud mees“ laulu meloodia ja teksti Vikipeediast (ingl k).

• Guillaume Dufay, missa „Relvastatud mees" (u 1460) (YT 45:57 min, partituuriga), loodud neljale vokaalhäälele.

Missale eelneb laul. Vaata missa noodistust ka partituuride andmebaasist IMSLP siit (PDF). Jälgi laulu meloodiat kolmandas hääles, tenoris. Partituuris on liturgilisele tekstile „Kyrie eleison“ lisatud „Relvastatud mees“ tekst.

• Johannes Tinctorius (u 1435–1511), missa „Relvastatud mees“, 5. Agnus Dei (YT 05:51 min).
• Josquin Desprez (des Prés) (1440–1521), missa „Relvastatud mees“ (YT 40:19 min).

Fallows, D.  (2001). L’homme armé. Grove Music Online [24.08.2018].

Kaldaru, M. (2003). Muusikaajalugu gümnaasiumile. Konspekt I osa. Tallinn: Avita.

Lockwood, L.  (2001). Renaissance. Grove Music Online [24.08.2018].

Michels, U.; Vogel, G. (1977/1997). dtv-Atlas Musik. Lexikon - Systematischer Teil. Musikgeschichte von den Anfängen bis zur Renaissance [Leksikon - Süstemaatiline osa. Muusikaajalugu algusest renessansini]. München, Kassel: Deutscher Taschenbuch Verlag, Bärenreiter. 

Siitan, T. (1998). Õhtumaade muusikalugu I. Tallinn: Avita.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. EIn Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.